Pika on toitumishäire, mille tulemusena inimene tahtlikult sööb mittesöödavaid asju. Esimesed teated pikast pärinevad juba Kristuse-eelsest ajast, mil Antiik-Kreekas kirjeldati mulla söömist, tõsi - seda küll erinevate haiguste raviks. Muutuvad ajad, inimesed ja nende kombed. Erandiks ei ole pikagi. Tänapäeval tuuakse tavaliselt välja kolm pika põhilist esinemisvormi. Esiteks geofaagia. Nagu nimetuski reedab, peaks geofaagidel ühelt poolt olema seos pinnasega ja teisest küljest õgimisega. Ja tõsi ta on, sest selle seltskonna menüüsse kuulub savi, mulla, liiva, killustiku ja muu sarnase kraami söömine. Teiseks - amülofaagia. Amülofaagid eelistavad tavainimesegi mõistes üsna söödavat kraami, nimelt tärkliserikkaid asju. Amülofaagid eelistavad toortärklist, tärgeldusaineid, jahu, tainast ja kliistrit. Tavapärase toiduga harjunud inimesele on lapsepõlve meenutades kõige äratuntavam pika kolmas vorm - pagofaagia. Pagofaagid armastavad süüa suurtes kogustes lund ja jääd. Kuid eeltooduga pika sündroomi all kannatavate inimeste toidusedel siiski ei piirdu, sest kõikvõimalikke asju, mida süüa võiks, on meie ümber lõpmata palju. Proovides neid kuidagi rühmitada, saame järgmise tingliku jaotuse. * Mitmesuguste erinevate bioobjektide söömine. On kirjeldatud juhuseid, kus pika all kannatajad toituvad loomade väljaheidetest, taimelehtedest, juustest, villast, vahast, kohvipaksust jne. * Toidumenüüsse on lülitatud erinevad majapidamiskemikaalid (seep, söögisooda, õhuvärskendajad, naftaleen, pliivärvid jne.). * Süüakse kõikvõimalikke asju: tahma, tuhka, krohvi, tuletikke, konisid, riideid, pliiatseid, kriiti, nööri jms. Miks pika üldse kujuneb? Hüpoteese on palju, tavaliselt tuuakse esile järgmised põhjused. Esiteks - füsioloogilised vaegused. Kõige sagedamini esineb pikat rasedatel ja sageli just raseduse teisel poolel. Juhul kui last ootava naise toit ei sisalda õiges vahekorras mikroelemente, ongi üks võimalus pika kujunemiseks olemas. Selle hüpoteesi poolt räägib ka fakt, et enamuse pikahaigete veres on rauda või/ja tsinki vähem kui füsioloogiline norm eeldab. Arvatakse, et mikroelementide vaeguse korvamiseks otsibki organism abi geofaagiast. Tegelikult saavutatakse sellega sageli hoopis vastupidine tulemus, sest näiteks savi söömisel seob viimane seedekulglast pöördumatult mitmeid mikroelemente ning nende vaegus hoopis süveneb. Järelikult pole selge, kas pikahaigete mikroelementide vaegus on selle sündroomi eeldus või tagajärg. Teiseks pika tekkepõhjuseks pakutakse traditsioonilisi etnokultuurilisi vääruskumusi. Nendest põhjustest tingitud pika on eriti levinud näiteks Ameerika lõunaosariikide neegrinaiste seas. Domineerivaks pika vormiks afro-ameeriklannade seas on amülofaagia. Toortärklise õgimist põhjendatakse selliste jaburate uskumustega nagu: siis sünnib heledama nahaga laps, siis on sünnitus tänu tärklise libedusele kergem või siis on lapse nahk puhas ja krudisev. Kolmas pika tekkepõhjus puudutab otseselt lapsi ja see seostub magusavajadusega. Sageli hakkavad lapsed sööma selliseid asju, mis keele maitsmisretseptoritel annavad magusa maitse. Kõige ohtlikum on sellel eesmärgil toksiliste pliivärvidega maiustamine. Toitumist mittesöödavatest esemetest on inimestel seostatud sooviga esile kutsuda iiveldust ja oksendamist. Analoogset toitehäiret kohtab lisaks inimesele ka paljudel teistel imetajatel. Ja lõpuks - pika sündroomi seostatakse ka otseselt indiviidi vaimse tervise häiretega. Pika võib põhjustada erinevaid tüsistusi. Sageli on söödud esemed või ained kas väiksemas või suuremas koguses lihtsalt mürgised. Eriti kehtib see plii suhtes, sest pliivärvide järjekindlal söömisel plii sisaldus organismis tõuseb ja lõpptulemus on pliimürgitus. Et pika esineb sageli just rasedatel, siis võib see põhjustada ka areneva loote kahjustusi ja väärarenguid. Pikaga kaasnevaks kolmandaks ohuks on mitmete vajalike mikroelementide defitsiit. Ja lõppude lõpuks võivad mittesöödavad esemed otseselt vigastada seedekulglat. Pikahaigetel on tavaliselt rikutud hambad. Hambaemaili kahjustavad nii keemilised ained (tugevalt happelised või aluselised) kui ka mittesöödavate asjade närimine, mis põhjustab otseselt mehaanilisi vigastusi. Ka seedekulgla mulgustused ja sulgused ohustavad sageli pika käes kannatavate inimeste tervist. Omalaadseid hädasid põhjustab amülofaagia. Seoses süljenäärmete võimsa ületalitlusega need esmalt tursuvad ja seejärel läheb paiste ka nägu. Kui amülofaagia kestab kaua, võivad süljenäärmetesse kujuneda ka erinevad ladestised. Ohutu ei ole ka pika ajalooliselt kõige tuntum vorm - geofaagia. Mulla, savi või liiva söömisel ähvardab sööjat oht nakatuda mitmesuguste mullas elutsevate parasiitidega. Lõpetuseks võib öelda, et pika ei ole ekstravagantsus, vaid tõsine toitumishäire, mis nõuab ravi! (Allikas Horisont, 1/1998)
Foorum