Maitsev kevadseen. Kurrel meenutab välimuselt sõrmkübarat. Kasvab niisketes haavikutes ja segametsades; seene kübar on ookerpruun, jalg lihajas ja tüse. EESTI LOODUS (5/2005), Kuulo Kalamees: Kurrelit (Ptychoverpa bohemica) oleme hilisematel aastakümnetel leidnud peaaegu igal kevadel niisketest ja märgadest salu- ja lodustuvatest haavikutest ning haava-segametsadest. Nüüd on ta meil üks tavalisemaid, paiguti lausa hulgi kasvav kevadseen. Mine võta kinni, kas see liik on tõepoolest hakanud järjest hoogsamalt levima või on hoopis seeneteadlased hakanud kevaditi märksa sagedamini metsas käima. Kurrel on kottseen, kuulub mürkliliste sugukonda. Tema viljakehad on kaunis suured ja silmatorkavad: ookerkollakaspruun kellukjas kübar on tüüpiliselt kuni viis sentimeetrit kõrge ja niisama lai, valge jalg tihti pikk ja tüse, kuni 10 (15) x 2 cm. Erakordselt suuri viljakehasid kasvatasid kurrelid maikuus 1966. aastal Valgerannas Pärnu lähedal. Seal kandis oli tookord üldse erakordne kurreliaasta, mil seene kübara läbimõõt küündis isegi kuni 15 sentimeetrini. Kurreli kübar, mida katavad sügavad tihedalt paiknevad pikivoldid, kinnitub jalale ainult äärmises tipus, serv jääb vabaks. Viljakehad on väga haprad, õõnsad. Kurrelile on iseloomulikud hiigelsuured (60–80 x 17–22 γm) silinderjas-ellipsoidsed eosed, igas eoskotis vaid kaks; teistel kottseentel on tavaliselt eoskotis kaheksa mitu korda väiksemat eost. Kurreli viljakehad ilmuvad meil enamasti maikuu keskpaiku ja teisel poolel, toomingate õitseajal, vananenud viljakehi võib muidugi leida veel juuni alguseski. Kurrel on söödav värskelt, parim pannil praetult, mingil juhul ei vaja kupatamist. Seen kuulub kahtlemata Eesti söögiseente kõrgklassi, on levinud ja väga sage üle kogu Eesti, enamasti leiab teda ikka nii rohkesti, et saab korraliku korvitäie. See seenestajatele veel vähe tuntud liik väärib igati lähemat tundmaõppimist: tema järele tasub metsa minna, just praegu ongi õige aeg.
Foorum