põlduba

Enne Ameerika avastamist oli põlduba ainus Euroopas kasvatatud oasort. Põlduba kuulub kindlalt ka eesti talupoegliku elustiili juurde. Soome k. Härkäpapu. Heldur Karro kirjutab 2000. aastal ajalehes Terviseleht: Põldoa ja herne fenomen Babüloonia kuningadki (6000a tagasi) pidasid lugu põldubadest ja hernestest. Vanad kreeklased pidasid Apollo auks põldubade ja herneste pidu, põllukultuure müüdi ohtrasti tänavatel. Kirjaoskamatute ühe indiaani hõimu keeles eksisteeris mõiste "orenda", mille tähendus oli vaimse jõu säilitamine ja tugevdamine ning seda pidid andma peamiselt oad ja herned ning ka kõrvits. Põlduba on nii rikas toiduaine, et teadlaste kinnitust mööda võib ainuüksi ubadest elada pool aastat, ilma et organism kahju kannatab. Samuti on hernes ajaloost tuntud kui üks ihaldusväärseim aedvili. Saksa-Rooma keisri Karl V (elas 16.saj) lemmiksöök oli hernesupp. Herneid kasvatati isegi spetsiaalselt Louvrei aias; päikesekuninga Louis XIV õuedaamid sattusid alati värsketest rohelistest hernestest vaimustusse. 17.saj II poolel tekkis Prantsusmaal lausa hernebuum. Legendaarsed jõumehed Lurich ja Aberg ammutasid oma rammu herne- ja oa tummisest pudrust. Herne- ja oasupi juurde vanasti leiba ei söödud, neil söökidel öeldi olevat "omal leivakott kaasas". Miks on hernes nii ihaldav? Herned on nagu oadki valgurikkad, nendes on valku rohkem kui lihas. Nii võibki perenaine hernest ostes rahulikult mööda astuda lihaletist. Hernes on veel palju olulisi aineid, nagu närvitoidud fosfor, vitamiin B1 ja südametegevusele vajalik magneesium.