nurmenukk

Nurmenukul on rahvakeeli mitmeid nimetusi: kanavarvas, käekaatsad, taevavõti, saksapüksid, kikkapüksi, piimapisarad, pääsulill, käokäpp

Harilik nurmenukk on üks väheseid taimi, mis säilitab C-vitamiini nii kuivatamisel, soolamisel kui ka marineerimisel.

Nurmenuku lehtedes on leitud 5900 mg% C-vitamiini (Eesti oludes on ligi 10 aastat EPMÜ taimefüsioloogia laboris tehtud mõõtmiste keskmine olnud lehtedes siiski 800 ja õites 400 mg% piires). Niisama suurt C-vitamiini sisaldust on leitud ainult mõne kibuvitsaliigi marjades. Nurmenuku maapealne osa sisaldab P-aktiivseid aineid, karotiini ja E-vitamiini.

Ravimtaimena tunti nurmenukku juba Antiik-Kreekas, kus ta oli kaheteistkümne jumala lill.

Vanad eestlased uskusid nurmenuku ravijõudu, kuid korjasid vaid õiekroone, millega raviti rinnahaigusi, jooksvat ja isegi rõugeid. Nurmenuku ja kassikäpa õisi ning ka lehti kuivatati koos tubakalehtedega ja tubaka parkimisel jäeti tubaka hulka, sest see andis tubakale hea lõhna ja oli kopsudele pehmem kui paljas tubakas. Nurmenukutee aitab hästi köha vastu, sest sel on röga lahtistav toime. Raviva toimega ained on saponiinid, mida on kõige enam juurikates, kuid ka õites ja lehtedes. Õies sisaldab köharavimit just roheline osa. Seepärast on vale noppida ja kuivatada vaid kollaseid õiekroone.

Nurmenuku maapealsetel osadel on veel tugev higistama ajav ja rahustav toime, nad võtavad ära peapöörituse ja vähendavad reumavalusid. Nurmenukke tasub istutada peenrale juba sügisel. Kevadistest noortest lehtedest võib valmistada salateid nagu harilikust lehtsalatist.

Muide, ka mujal Euroopas armastatakse nurmenukku. Nii on nurmenukulehed Hispaanias populaarne salatiroheline; Inglise köögis kasutatakse nurmenukuõisi koduveini ning -äädikate maitsestamiseks ning neid suhkrustatakse maiustamiseks.