Kärjelise kübaraga mürklid on väga maitsvad kevadseened. Mürklid on ka gurmaanide seas hinnatud – söögiseentest on neist kallimad vaid
trühvlid. Üks paremaid mürklite säilitamise viise on nende tervelt kuivatamine ning hilisem leotamine ja hautistes tarvitamine, sest nii säilitavad need seened täienisti oma looduslikud (maitse)omadused. Eestis kasvab peamiselt kuhikmürkel, harva ka söögiseenena vähemväärtuslikku hiidmürklit ja kõige väärtuslikumat ümarmürklit. Kuival kevadel kipub aga mürklisaak jääma üsna napiks või suisa olematuks. Kuhikmürklit leidub aedades, parkides, kalmistutel, metsaservades ja kuuskede lähedal rohtunud pinnasel. Selle hallikaspruun kübar on kooniline või silinderjas, terava tipu ja kärjelise pinnaga – viimane tunnus on eriti oluline, vältimaks mürklite segiajamist kupatamist vajava ja toorelt mürgise kogritsaga. KASVAVAD KA KODUAIAS. Ümarmürkel kasvab kuhikmürkliga samades tingimustes, selle kübar on aga kerajam, ebakorrapäraste sompude ja heledamate ribidega, jalg valkjas või helekollane. Mürklitega sarnaneb ja ei jää neile ka maitseomadustelt alla ookerkollase, kollakaspruuni või pruuni kübaraga sõrmkübarseen, mis eelistab kasvada haavikutes, samuti pihlakate ja remmelgate all. NB! Ehkki mürklit peetakse heaks söögiseeneks, mis ei vaja kupatamist, võivad seente suhtes tundlikumad need enne toiduvalmistamist igaks juhuks läbi keeta. Et säilitada toidu valmistamisel mürklite omapärast hammasratta kuju, soovitatakse seenekübarad lõigata risti õhukesteks seibideks ning siis või ja sibulaga praadida. Sel moel praetud mürklid sobivad hästi soojade võileibade katteks. Allikas: Toivo Niiberg, "Seenele", Postimees Arter 30.4.2004
Foorum