muskaatpähkel

Muskaat on vana idamaine maitseaine, mis on pärit Indoneesia idaosast. Euroopasse jõudis muskaat 11. sajandil araabia kaupmeeste kaudu. Keskajal oli see eriti kallihinnaline – pool kilo muskaatpähklit maksis niisama palju kui 7 härga. Laiemalt hakati muskaati kasutama alles 16. ja 17. sajandil. Muskaati on maitseainetest ka kõige rohkem ülistatud - öeldakse, et muskaat sobib tervetele, haigetele, elavatele ja surnutele. Muskaat on igihaljas umbes 15 meetri kõrgune troopiline puu, mille viljast saab lausa kahte vürtsi. Muskaadipuu kestast vabastatud kõva pruunikas konarliku pinnaga munakujuline lõhnav seeme on MUSKAATPÄHKEL. Seemet ümbritseb võrkjas punane seemnerüü e. arillus. Viimase kuivatamisel saadakse aroomikas vürts MUSKAATÕIS e. MAASIS. Muskaat on tugeva aroomiga. Kasutamisel on soovitav järgida prantslaste kõnekäändu- juba näpuotsatäis muskaati teeb imesid, st muskaati võib kasutada paljudes toitudes, kuid ülemaitsestamise suhtes tuleb olla ettevaatlik. Muskaat sobib nii soolastele (aedviljaroad, makaroniroad, salatid, kastmed, keedetud kala, küpsetatud liha jne) kui ka magusatele toitudele. Muskaati kasutatakse tänapäeval endisest vähem, ent see on siiski väga levinud Araabiamaades, Iraanis ja Põhja-Indias. Nii võib leida muskaatpähklit ja –õit india garam masala, marokolaste ras el hanout, tuneeslaste gâlat dagga ning saudiaraablaste baharat maitseainesegust. Läänemaade köögis kasutatakse muskaatpähklit ning –õit kookides, kuivikleibades, hautatud puuviljades. Muskaatpähkliga maitsestatakse juusturoogi (fondüü, bešamellkaste), spinatit (eriti itaallaste ravioole jt täidetud makarontooteid). Hollandlased lisavad muskaatpähklit kapsale, kartulitele, lihale, suppidesse, hautistesse ja kastmetele. Muskaatpähkel kuulub ka prantslaste barokiajast pärit quatre épices maitseainesegusse (muskaat, valge pipar, nelk, ingver, mõnikord ka vürtspipar ja kaneel).