Kitsepiim

Kitsepiima kasutatakse samuti nagu lehmapiima. Kitsepiimast saab valmistada hapupiima, kohupiima, võid, juustu, jogurtit. Teda lisatakse suppidele, putrudele, küpsetistele. Kõige tervislikum on juua kitsepiima värskelt. Lehmapiimaga harjunutele võib kitsepiima maitse tunduda veidi erilisena. See omapärane maitse kaob peaaegu täielikult pärast piima jahutamist. Üldiselt erineb korralikult hooldatud ja toidetud kitse piim maitse poolest lehmapiimast väga vähe. Hoopis rohkem erineb see lehmapiimast oma koostise poolest. Kõigi imetajate piima hulgast sarnaneb kitsepiim kõige enam emapiimaga. Kitsepiimavalk on teistsuguse koostise ja omadustega kui lehmapiimal ning on kergesti seeditav. Valgus on ülekaalus beetakaseiin, mida sisaldab ka emapiim. Kitsepiimas on palju inimesele vajalikke vitamiine ja mineraalaineid. Nii on selles lehmapiimaga võrreldes rohkem rauda, vaske, magneesiumi, mangaani, koobaltit, tsinki ja bioloogiliselt aktiivset kaseiini. Karotiin on kitsepiimas muutunud Avitamiiniks, rohkesti on B12 vitamiini. Tänu hästi omandatavatele vitamiinidele ja rauasisaldusele on kitsepiimast abi saanud rahhiidihaiged ja verevaesed lapsed. Piim parandab söögiisu, aitab säilitada organismi immunoloogilist tasakaalu, leevendab reumaatilisi vaevusi. Emapiimaga sarnanev kergesti seeditav kitsepiim ei koorma lapse organismi. Kitsepiima soovitatakse juua ka neil emadel, kes ise on mitmesuguste allergianähtudega hädas. On lapsi, kes on lehmapiima suhtes allergilised. Neile sobib kitsepiim eriti. Sealjuures tuleb lapse menüüst välja jätta kõik lehmapiimast valmistatud tooted. Nõnda võivad kõhuvalust ja kõhulahtisusest lahti saada ka imikud. Piimaallergia jaguneb valguallergiaks ja suhkruallergiaks. Suure tõenäosusega saab kitsepiimast abi just piimavalguallergia puhul. Suhkruallergikutel võib olla seedehäireid ka kitsepiima tarvitamise korral. /Helju Külvik, Eesti Naine 1992/