Mimosat tahaks küll kahe käega kiita. Teenindus oli meeldiv, hoolitsev ja tähelepanelik, aga mitte üleliia survestav. Toidud - tõesti maitsvad. Proovisime läätsesuppi sealihaga ja salatit metsaseentega. Mõlemad road olid paraja suurusega ning nende kõrvale serveeritud kohapealne sepik tõeline hitt. Istusime teisel korrusel, päike paistis värvilistele sügislehtedele ja kuidagi nii mõnus oli seal teetassi taga pühapäevitada:) Järgmine kord jälle!

Käisime viiese seltskonnaga ja kokkuvõtvalt pean tõdema, et teistkorda kahjuks enam ei läheks. Teenindus oli üsna eemalolev - alustades menüüde ootamisest, mis ei saabunud enne kui olime neid eraldi palunud kuni kummaliste naljadeni välja. Ainus rõõmuhetk teeninduses oli lauda saabunud šokolaad:)

Ka söögid jäid oodatule kõvasti alla. Näiteks veiseliha carpaccio oli pettumus, eriti võrreldes hiljutise Otepääl Mr.Jakobist saadud kogemusega; ülalpool kiidetud kalasupp ei tekitanud samuti ovatsioone (muuhulgas oli üks kolmest serveeritud sinikarbist kinni!). Mereannirisoto maitses nagu riis, millele lisatud ports räim tomatis konservi. Plussiks oli risoto suurus - sai kõhu ilusti täis. Küpsetatud tursk oli väga maitsev, aga lauda saabudes tekkis tunne, et kokk on roa juurest lisandid unustanud - taldrikus oli tükike kala ja selle all õige suts üht-teist peidus, aga täiesti miniatuurne ports:( Kõhutühjust kompenseeris maja poolt serveeritud leib, aga isegi mitme käiguga tühja kõhuga jääda on ikkagi pisut näotu. Magustoitu enam eelnevale tuginedes võtta ei tihanud. 

Ma ei ole väga pirtsakas sööja, aga me tõesti ei saanud oodatud elamust. 

Mereanniristottot (maitses nagu riis + räim tomatis), peedirisottot (mis sööja sõnul natuke liiga magus olevat olnud),