Avokaado – mida teha toore viljaga ja kuidas küpset avokaadopoolikut säilitada

Avokaado on vili, mis puu otsas söömisküpseks ei saagi ja valmib alles peale korjamist. Tegu on kaubanduslikus mõttes ideaalse viljaga, mida on muretu transportida ja ladustada ning õigel hetkel etüleeniga söömisküpseks gaasitada vilja kvaliteedis ja maitses kaotamata. Poodides on müügil nii söömiseks valmis viljad (enamasti ready to eat märkega), mis vajutades kergelt vetruvad, kui ka söömiseks veel liiga toored, katsudes kivikõvad viljad. Toored avokaadod valmivad kenasti kodus toatemperatuuril, aga seda protsessi kiirendab oluliselt koos etüleeni tootva küpse õuna, pirni või täpilise banaaniga karpi või paberkotti sulgemine. Etüleeni toodab olulises koguses ka küps avokaado ise. Järele valmib isegi eksikombel liiga toorelt pooleks lõigatud vili, kui see koos kiviga üsna õhutihedalt uuesti kokku lappida ja toidukilesse mässida. Kui küpset avokaadot kohe söögiks tarvitada ei soovi, pikendab selle säilimist külmikus hoidmine. Küll aga ei tohiks külmikusse panna toorest avokaadot, sest siis ei pruugi see valmida enam ka etüleeni toimel. Seega pane toores avokaado valmimise kiirendamiseks küpse õuna või banaaniga kaanega karpi või paberkotti, küps avokaado aga pikemaks säilimiseks külmikusse.

Kuidas säilitada poolikut avokaadot?

Väikese avokaadoisuga inimesel võib ilmselt juhtuda, et poolik vili peab jääma järgmist söögikorda või lausa järgmist päeva ootama. Avokaado lõikepind muutub seistes pruuniks. See on ensümaatiline protsess, mida teoreetiliselt aeglustavad happeline keskkond (sidrun), hapniku ligipääsu piiramine (toidukile, avokaadokivi, kaanega karp), madal temperatuur (külmik) ja osad väävliühendid (sibul). Mõned meetodid said kodustes oludes praktiliselt järele proovitud. Pooliku sisse jäetud kivi ja sidrunimahl on neist ilmselt tuntuimad. Restoraniköökides ja tööstuses kasutatakse erkrohelise värvi säilitamiseks ka väävlipõhiseid säilitusaineid või lõigatud avokaadode külma vette uputamist, kuid viimane on meetod, mis on kasutatav ainult väga lühiajaliseks säilitamiseks ja pole kodustes oludes ka kuigi mugav variant.

 

 

Parempoolne karp: 

  • Töötlemata kontrollid, eemaldatud ja eemaldamata kiviga.
    Kivi sisse jätmine aitab vältida pruunistumist ainult selle osal, mis jääb kivi alla. 

Alumine karp:

  • Toidukile laseb tegelikult hapnikku läbi ja ei andnud mingit efekti. 
  • Sidrun antud juhul paradoksaalsel kombel pigem isegi kiirendas pruuniks muutumist. Sidrunimahlaga avokaadopoolik oli ka ainuke, mis oli hommikuks hallitama läinud.
  • Õliga pintseldamine aitas, aga ei pruugi igaks otstarbeks sobida, sest on näiteks hiljem leival maitses tunda. Ka pole see kõige mugavam meetod.

Ülemised karbid:

  • Väike kaanega karp (või minigrip kott) aitab pruuniks muutumist vältida.
  • Veelgi parem on efekt, kui karbis on ka lahti lõigatud sibul.

Tulemused on üsna üllatavad – avokaadod on küll lõigatud paariti üsna erinevad ja mõned lähevad kiiremini pruuniks kui teised, aga on siiski kõik isegi järgmisel hommikul üsna kenad. Selge on see, et toidukile või sidrunimahlaga pole üleöö külmikusse jättes mõtet mässata. Pigem jätta söömata see avokaadopoolik, kuhu avamisel jäi kivi ja panna see (soovitavalt koos lõigatud sibulaga) pisikesse kaanega karpi või minigrip kotti.  Isegi kui pind tõmbub natuke pruunikaks, saab selle soovi korral lusika või noaga lõikepinnalt väikese vaevaga maha kraapida. 

Loe veel:

Merilin Rosenberg
Merilin Rosenberg
postitatud 11.11.2015 12:55 LISA KOMMENTAAR

Kommentaarid